Toidust ja vesikarudest
Juuni alguses avanes meie kooli õpilastel suurepärane võimalus külastada kööki, kus valmistatakse meie koolilõuna. Esimesel päeval külastasid kööki Seleeni ja Hapniku klass, teisel päeval oli Vesi klassi kord. Toitlustaja juurde jõudmiseks sõideti Ülemiste linnakusse, seal tegutseb Freya food bar köök, kus ka meie toit valmib. Sealses hoones asub ka väike botaanikaaed, kus lapsed said rohealal toatiigis kalu jälgida ning mängisid malet.
Õpilased kohtusid peakokaga ning omanikuga, kes kutsusid ringkäigule kööki – tutvustati suuri köögimasinaid, näiteks praeahju ja külmkappi, kuhu saab isegi sisse astuda. Sügavkülmkapis oli -16 kraadi külma ning mõni huviline sai tunda, mis tunne on sellises külmkapis 15 sekundit olla. Lastel oli põnev vaadata, kuidas valmib kartulipuder, sest seda tehti ilmatuma suure kausi sees hiiglasliku mehhaanilise vispliga.
Pärast köögituuri söödi ühiselt pikas lauas lõunasöök ning tänati tutvustuse ming maitsva kõhutäie eest. Võõrustajad olid õpilaste arvates lahked ja vahvad. Lastele oli see meeldejääv ja põnev kogemus.
Kuid pea igast söögist tekivad ka toidujäägid. Meie oleme oma koolis kujundanud sellise kultuuri, et lõunasöögist üle jääv toit pakitakse karpidesse ning võetakse koju kaasa. Toidujäägid kogutakse kokku ning viiakse kanadele või kompostikasti. Mais külastas meie kooli spetsialist, kes rääkis lastele pudelikompostimisest ning iga laps sai meisterdada endale pudelisse kompostri. Selleks võtsid lapsed kodust kaasa ühe 1,5- või 2-liitrise läbipaistva plastpudeli, mis lõigati peaaegu kaheosaliseks ning tehti õhuaugud mõlema osa peale. Pudelisse hakati laduma erinevaid kihte. Sinna pandi vaheldumisi mulda, oksi, saia, munakoori, banaanikoori ja ajalehepabereid, aeg-ajalt tuleb kompostrit veega niisutada ning aasta pärast saab sellest lõpuks muld.
Kõige huvitavam oli see, et rääkides pisiorganismidest, teadsid lapsed vesikarust palju rohkem kui õpetajad, kes kuulsid sellisest tegelasest esimest korda. Teadlased on kindlaks teinud, et vesikaru ehk loimur jääks meie planeedile veel vähemalt kümneks miljardiks aastaks olenemata astrofüüsilistest katastroofidest. Vesikarud on seega kõige vastupidavam eluvorm planeedil, kuna võivad olla isegi aastakümneid ilma toiduta ning vastu pidada nii ekstreemses kuumas kui ka külmas. Vees elav mikroorganism kasvab maksimaalselt poole millimeetri pikkuseks ja võib elada kuni 60-aastaseks. Tema on ka abiline komposteerimise protsessides.
Iga laps viis pudeli koju ning peab jälgima, et pudelis oleks piisavalt niiskust ning aasta jooksul saavad kõik komposteerumise kulgu vaadelda ja uuel aastal kõrvutada, et kellel siis kõige kiiremini kompost valmis sai ja pidada plaani, mida selle uue mullaga teha.
